Ma lihtsalt ei suuda enam süüa

Toidukultuur on Indias üheks mu peamiseks mureallikaks kujunenud. Üllatuslikult ei valmista muret mitte piisava koguse sobiva toidu leidmine, vaid totaalne üle söömine. Meie igapäevaste kõhutäite eest hoolitseb organisatsiooni juhi ema, mis on meilt võtnud igasuguse mure toidu valmistamise üle. Samuti on see võtnud meilt valiku toidu koguste ja söögiaegade üle. Pean siinkohal mainima, et toit maitseb imehea ja tundub vaatamata igapäevasele riisi söömisele siiski vaheldusrikas. Aga seda toitu on lihtsalt liiga palju! Söögilauas istudes seisab armas sarisse riietatud memm kulbi ja riisipotiga mu kõrval ning kui pingutan viimase suutäie riisi näpuotstega suhu paigutada, lajatab ta mulle juba uue kulbitäie vürtsikat rooga taldrikule. Täiesti ausalt ütlen, et pole hetkest, mil mu jalg India maapinda puudutas, tundud tühja kõhu tunnet. Pole olnud isegi mõtet, et varsti võiks midagi süüa.

Nagu juba eelnevalt mainitud, viiakse toit taldrikult suuni sõrmedega. Meile küll pakuti lahkesti ka lusika kasutamise võimalust, kuid otsustasime pererahva kombeid järgida. Sõrmedega söömine pole aga sugugi nii lihtne nagu see kõlab. On ikka tükk tegu, et paras suutäis kuuma riisi vaid parema käe sõrmede abil suuni toimetada. Samuti vajab pannkoogi laadse toidu ühe käega tükeldamise tehnika veel harjutamist. No ja kahvliga söömine on selle kõrval lapse mäng.

Toidud on aga tõesti vürtsikad. Mõni kaste võtab nii ninast kui silmast vee välja. Kui pärastlõunal ja õhtul kõht selle peale ei pahanda, siis hommikuti olen küll toidu järele klaasi piima palunud kõrvetiste vältimiseks. Vürtsikate kastmete kõrvale pakutakse väga huvitavaid salateid. Sage komponent on kookos. Seda on lisatud ka eestlastele tuntud kapsale, peedile ja paprikale. Meie jaoks ebaharilikumaks kogemuseks juhtus päev, mil ei pakutud ainult taimetoitu. Vanaema tuli juba uksel suure naeratusega vastu ja ütles, et täna on toiduks part. Me polnud liha juba mitu päeva näinud, mistõttu nakatusime tema elevusega. Taldrikule ei tõstetud aga mitte pardi rinnafileed või kintsu, vaid hoopis organid. Mõned neist veel üksteise külge kinnitatud nii, et oleksin võinud taldrikul anatoomiliselt korrektse pusle kokku panna. Järgmised kolm kuud väidan end vist taimetoitlase olevat J

Aga kokkuvõttes on ikkagi kõht täis ja tuju hea!

Kaidi

Glen projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA